Abstract
19. sajandil oli tavaline, et tootja kinnitas toodete kvaliteeti oma perekonnanimega. Võtkem näiteks Thierry Hermès, Hermèsi asutaja, kes sai Pariisi Beau Monde’i ja Euroopa kuninglike perekondade seas tuntuks tippkvaliteediga hoburakmete tootjana. Ettevõtted muutusid „inimlikuks“, kuna nende asutajad ja omanikud olid nende avalik nägu, mis aitas luua klientidega isiklikke ja usalduslikke suhteid.